Kuigi enamus eestlaseid elab kortermajas, siis soovivad paljud elada oma majas, ning tihti just puidust ehitatud majas, kuna puit on nii-öelda soe materjal ning lisab kodule hubasust. Puidust majal on oma eelised ja puudused, millest rääkis Kortermajalehele hoonete biokahjustuse ekspert Kalle Pilt.

Miks inimesed eelistavad puitmaju? 

Kalle Pilt sõnas, et puidust elamute põhiliseks eeliseks on sisekliima. Kuna puit on hügroskoopne materjal, siis tasakaalustab see ruumiõhu suhtelist õhuniiskust. Kui talvel on paneelmajades õhk kuiv, siis puitmajades on suhteline õhuniiskus oluliselt kõrgem.  

Sügisel aga vastupidi: kui paneelmajades on rõske ja tunnetuslikult külm sisekliima, siis puitmajades on suhteline õhuniiskus madalam ja tunnetuslik temperatuur soojem.  

Teiseks eeliseks on puidu pinna elastsus, eriti põrandate puhul. Kui laps kukub kivipõrandale (isegi kui see on parketiga kaetud), siis saab ta rohkem haiget kui puitpõrandale kukkudes. Kolmandaks loomulikult keskkonnasõbralikkus.  

Puitmajad on biolagunevast materjalist ja seega ei kahjusta ehitus- ja lammutusjäätmed nii palju keskkonda kui tehismaterjalidel.

Kui maja on hästi ehitatud ja hooldatud, siis peab see vastu aastasadu. Sõltumata konstruktsioonimaterjalidest on hooneid vajalik hooldada ja hea hooldus on hoone pikaealisuse (kestvuse) aluseks. Hästi hooldatud puitmajadel pole renoveerimise põhjuseks reeglina mitte konstruktsioonide rikked, vaid hoone kasutusotstarbe vahetus ja kasutajate muutunud vajadused ning mugavustase.  

Kui rääkida aga hooldusest, siis iga maja vajab iga-aastast seisukorra ülevaatust ning sellele vastavat hoolduskava tegemist.   

Eeliste kõrval on puitmajadel ka oma puudused, nt hallituse ja majavammi teke. Kuidas need tekivad? Hallitusseened ja puitu lagundavad seened (sh majavamm) hakkavad hoones arenema, kui neil on loodud soodsad tingimused. Tingimustest kõige olulisemad on soojus ja niiskus. Kui puitmaterjal on kestvalt üle 85%-se suhtelise õhuniiskusega keskkonnas ja temperatuur on 20 kraadi juures, siis puidu tasakaaluniiskus on üle 20% ning see on soodne keskkond majavammi eoste arenemiseks. Hallitusseened hakkavad arenema juba 70% suhtelise õhuniiskuse juures ning ideaalne temperatuur on 25-28 kraadi. Kui aga orgaanilist ainet on palju, siis võib õhuniiskus olla hallitusseente kolooniate tekkeks  isegi madalam. Hallitusseened toituvad orgaanilisest ainest.

Majavammi tunnused ja tõrje

Seeneniidistik on seene oluline osa. Selle kaudu transpordib majavamm elutegevuseks vajalikku niiskust ning toitaineid. Majavammi seeneniidistik on algselt silmale praktiliselt nähtamatu (jämedus alla 10 µm), kuid edasi arenedes moodustub valge või valkjas seeneniidistiku võrgustik. Seeneniidistiku värv võib edaspidi muutuda kollakaks, roosakaks või violetse varjundiga valkjaks. Värvimuutused sõltuvad suuresti majavammi kasvukeskkonnast ja ümbritsevatest ainetest. 

Seeneniidistikule on sobivaimaks toitaineallikaks värskem puit ( olnud konstruktsioonis kuni 10 aastat), harvem ja aeglasemalt kahjustab majavamm vana puitu (olnud konstruktsioonis üle 50 aasta ).

On esinenud juhtumeid, kus mingi osa põrandast on asendatud uute talade ja laudisega ning see osa on majavammi poolt täielikult lagundatud, samas kõrval olevad vanad põrandalauad on vaid vähesel määral seenniidistikuga kaetud ning lagunemisprotsess alles algusjärgus.  

Enamasti on majavammi poolt kahjustatud just renoveerimise käigus lisatud uued puitdetailid.

Aktiivselt arenev majavamm on tõesti tugevalt seenelõhnaline, eriti kui seeneniidistik katkestada või seda liigutada. Konstruktsiooni lammutades on värskelt areneval seenel nii tugev lõhn, et ruumis on ebameeldiv olla. Kuid kui seen areneb suletud konstruktsioonis – mida ta tavaliselt teeb, pole ruumis tunda mingit lõhna. Samuti ei erita lõhna kuivanud või vähese aktiivsusega seeneväädid. Lõhnal on ka teine eksitav aspekt: nimelt eritavad lõhna ka teised puitu lagundavad seened ja hallitusseente kolooniad ning sel juhul arvatakse sageli, et tegemist on majavammiga. 

Kahjustusest põranda all annab märku põrandalaua värvumine pruuniks, põrandlaua pinna muutumine laineliseseks, samuti laudade kõmmeldumine. Ebaühtlaste pragude teke on samuti põrandlaua lagunemise tunnuseks.

Majavammi eoseid ja seeneniidistikku pole kunagi võimalik täielikult eemaldada ega tõrjuda. Ikka võib mõni arenemisvõimeline eos või seeneniidistiku osa jääda pinnasesse, kivipragudesse või mõnda teise suletud ja raskesti töödeldavasse kohta. Seetõttu pole majavammi tõrjel oluline mitte seenestruktuuride täielik eemaldamine või keemiline töötlemine, vaid kompleksne ja objektipõhine lähenemine majavammi arengu jäädavaks peatamiseks ning uue arengu ennetamiseks. 

Tõrjeks kasutatakse mehaanilist, termilist või kemikaalidega töötlust.  

Mehaaniline töötlus - Erinevate majavammi tõrjega tegelevate ettevõtete spetsialistid soovitavad eemaldada kõik puitmaterjalid majavammi seeneniidistiku silmaga nähtavast piirist 1–1,5 m ulatuses horisontaalselt ja 0,3–1 m ulatuses vertikaalselt.

Termiline töötlus - teadaolevalt hävitab temperatuur alates 45 ℃ majavammi seeneniidistiku.. Tõsi, selleks, et saavutada selline temperatuur kivipragudes, puittalade ristlõike keskosas või sügaval aluspinnas, on vajalik tõsta töötlustemperatuur oluliselt kõrgemaks. Puidu süttimistemperatuuriks  on aga 280–300 ℃ ehk tekib tuleoht. Sellepärast saab lihtsate vahenditega termiliselt töödelda vaid mittesüttivaid või raskesti süttivaid materjale nagu kivipinnad, betoon, metall, pinnas jms. 

Kemikaalidega töötlus - elusorganismide,  sealhulgas seente elutegevuse mõjutamiseks ja hävitamiseks mõeldud tõrjekemikaale kutsutakse biotsiidideks. Biotsiide, sealhulgas majavammi ennetamiseks ja tõrjeks mõeldud puidukonservante, on mitmeid. Kasutusrühmade kaupa jagunevad need tööstuslikuks kasutamiseks mõeldud toodeteks, mille kasutajaskonnaks on  puitu konservantidega immutavad ettevõtted. Teiseks kasutajarühmaks on kutselised kasutajad, kes on saanud vastava väljaõppe või kutsekvalifikatsiooni biotsiidide käitlemiseks. 

Eesti Mükoloogiauuringute Keskuse ehitusinsener ja hoonete biokahjustuste ekspert Kalle Pilt sõnas, et Eestis kasutatavatest puitmaterjalidest on kõige vastupidavam lehis, mis on okaspuu.  

Populaarsed on ka kuusk ja mänd, siis nende puhul on vastupidavam tiheda aastarõngaga (üle viie aastarõnga sentimeetris) lülipuit. Lülipuit on puidu (palgi) ristlõike lignifitseerunud (puitunud) rakuseintega keskosa. Männil on lülipuit eristatav tumedama värviga.

Säilimine

Lähtuvalt puidu kasutuskohast (kastusklassist) on puidu säilivus erinev. Kuivas küttega ruumis säilib puit väga hästi, tekib vaid pragusid, mis oluliselt puidu tugevusomadusi ei mõjuta. Seega pole selles keskkonnas puitu vaja üldse immutada. Märgades (vannituba, saun jms) ning niisketes (koridor, panipaigad, abiruumid jms) ruumides on vajalik tagada puidu säilimiseks õhuvahetus, et kõrge suhteline õhuniiskus ei oleks seal kestvalt (liigniiskus ventileeritakse välja). Sellisel juhul pole ka seal probleemi puidu säilimisega. 

Kui aga puit puutub kokku lahtise veega (sh sademeveega) või pinnasega ning kui puit on kestvalt kõrge õhuniiskusega  keskkonnas (tuulutuseta puitpõranda alune, seina alumine palk, ilmastikuoludele avatud puitkonstruktsioonid, saunade ja dušširuumide aluskonstruktsioonid jne), siis on vajalik nendes piirkondades kasutada tööstuslikult vaakum-surveimmutatud puitu.  

Kusjuures, vaakum-surveimmutatud puidul tuleb lõikekohad lisaks töödelda käsitsi puidukonservandiga. Puidu pinnatöötlus (pintseldamine, rulliga katmine või puidu kemikaali sisse kastmine) ei anna piisavat kaitset kahjustuste vastu. Seega on soovitus – kasutada nendes piirkondades ainult immutusklassiga UC3 ehk H3 puitu.

Seenkahjustuste puhul sõltub kahjustuste ulatus piirkonnast vähe, seal mängivad rolli vundamendi kõrgus ja esimese korruse põrandakonstruktsioonid. Loomulikult ka katusekatte ja veevärgi lekked ja, nagu eespool märgitud, kõrge suhtelise õhuniiskusega konstruktsiooni piirkonnad.

Kuid putukakahjustuste (mardikavastsete kahjustuste) puhul on piirkond oluline. Rannikupiirkonnas (sh Tallinnas)  ja saartel kahjustavad puitu majasiku vastsed, keda mandri Eestis ei esine. Lisaks kasvab seintel ja muudel märgadel pindadel rohkem vetikaid, kuid need pole konstruktsioonidele ohtlikud.

‍