Tänavune talv ei ole siiamaani kõikjal Eestis olnud nii lumine ja jäine kui varem, kui jäidet jätkub kõikjale ning libedaga liikumisel peab arvestama, et ei kukuks ja endale viga ei teeks. Kuigi libedal kukkumisel saavad enamasti viga vanemad inimesed, siis ei ole sellest päästetud ka noored.
If Kindlustus avaldas enda kodulehel, et nende statistika kohaselt kasvanud õnnetusjuhtumikindlustuse kahjude arv, kus inimesed on libedatel teedel ja treppidel kukkunud. Kõige sagedasemad libisemisega seotud vigastused on randme-, pahkluu- ja teised luumurrud. Kindlustusfirma kogemuse põhjal on kõige sagedasemad õnnetused igal-aastal seotud tänavatel ja treppidel kukkumisega ning sellised õnnetused sagenevad veebruaris.
Libedusega kukkudes tekkinud vigastused võivad olla tõsised ja vajavad tihti ka arstiabi. Keskmine selline kahju on aastast-aastasse umbes paarsada eurot, kuid suuremad kahjud võivad olla isegi 500 ja enam. Kui inimesel on õnnetusjuhtumikindlustus, mida paljudel siiski pole, siis katab kindlustus ravikulud. Õnnetuse korral maksab kindlustus inimesele raha ka töövõimetuslehel olles või talle makstakse välja ühekordne valuraha.
Kindlustuse sõnul ei ole suurimat kannatajad libedaga kukkumisel mitte eakad, vaid alla 30-aastased inimesed. Kui vanemal inimesel võivad liikumisega probleemid tekkida kõrge ea ja terviseprobleemide tõttu, siis noorematel on põhjuseks kiirustamine, libeda tallaga jalatsid, mobiiltelefoni kasutamine ja kõrvaklappidest muusika kuulamine, mille tõttu tähelepanu hajub.
Kui kukkudes tekib vigastus ja inimesel õnnetusjuhtumikindlustust ei ole, siis saab kahju sisse nõuda kinnistu omanikult, kus õnnetus juhtus. Ja kui õnnetuse põhjustas see, et kinnistu omanik, ka korteriühistu, ei ole piisavalt hästi hooldanud kinnistul olevaid teid ja treppe, siis on tema libedaga kukkumise eest vastutav.
Korteriühistut aitab siinjuures ka see, kui neil on koos varakindlustusega valitud vastutuskindlustusekaitse, siis aitab kindlustus neil tasuda libisemisega seotud õnnetustest tekkinud kahju. Vastasel juhul peab õnnetuses vigasaanud suhtlema korteriühistuga ise ning koostöö ebaedu tõttu võidakse juhtumisse kaasata ka juristid.
Aga kinnistu omanikult rahasaamine ei ole nii lihtne, et koputad uksele, ütled, et kukkusid, näitad vigastused ette ja raha tuleb. Õnnetus tuleb fikseerida ja võimalusel kasutada ka võimalikke pealtnägijaid. Õnnetuses osalenud inimene saab kinnistu omanikult nõuda kahju ees, mis on otseselt seotud kukkumisega, nt lõhutud riiete, purunenud prillide. Lisaks peale ravikulude ja sissetuleku ajutuse või püsiva kaotuse eest.
Õnnetuse järel tee sündmuskohast foto, mis näitab, et tee või trepp on hooldamata. Meil kõigil on telefonid taskus ja nendel on enamasti olemas ka kaamerafunktsioon. Kannatanu peab suutma on nõuet tõendada. Vigastuse tekkides teavita sellest kiirabi, politseid või munitsipaalpolitseid ning võimalusel kohe ka kinnistu omanikku. Kahjuhüvitise nõue tuleks omanikule esitada võimalikult kiiresti.
Hea variant on ka, kui leitakse sündmusele tunnistaja. Kui need on olemas, siis võta nende kontaktid. Sõltuvalt tervisekahjustuse ulatusest, küsi tõend perearstilt, traumapunktist või haiglast.
Libedusetõrje
Eestis tuleb talv alati ootamatult, seega peab esimeste külmakraadide tekkimisel hakkama mõtlema, kuidas libedusetõrjet talvel sooritada. Eksperdid soovitavad teha regulaarset sissesõidu- ja kõnnitee puhastamist lumeharjaga, sest see aitab vältida kinnitallatud lume hulka, mis on üks libeduse tekitajatest.
Millist puistematerjali kasutada? Soola on juba ammu aega kasutatud puistematerjali, sest sool sulatab lund ja jääd. Mida rohkem soola lume ja jää peale panna, seda tugevama koostisega soolalahus tekib ja seda madalamat temperatuuri on vaja, et tekiks jää. Kui tavapäraselt jäätub vesi null kraadi juures, siis kümne protsendiline soolalahus vajab külmumiseks -6 kraadi ja 20% juba -16 kraadi.
Ettevaatlik võiks olla unikividega ja teiste nõrgemate pindadega, sest sool võib neid kahjustada. Enne soola kasutamist tuleks ekspertidelt nt ehituspoest uurida, kas sool nende soovitud pinnasele sobib. Soola kasutamise miinuseks on ka see, et see ei lahustu ja kui sellel hiljem kõndida, siis jäävad need kergesti jalatsite külge. Hiljem kodus jalatseid kuivama pannes on soolarante jalatsitel näha.
Liiv on teine populaarne vahend, mida jäätunud teedel kasutatakse, ja see on odavam kui sool. Liiva kasutamisel tekitab mehaanilise libedusetõrje. See tähendab seda, et liiv jääb jalanõu ja jää vahele, siis tekib raskendatud hõõrdumine ja tee ei tundu enam nii libe. Erinevalt soolast liivaga jääd ei sulata, kuid see aitab libeduse vastu. Liiva kasutamise miinus on see, et liiv liivatatult teelt ise ära ei kao ja kui kevade saabumisega sulab lumi, siis jääb liiv alles. Ja siis vajab tee juba eraldi puhastust.
Graniitkruusa eelised liiva ees on see, et selle terad on liivast suuremad ega lähe tuulega lendu. Graniitkruus toimib samamoodi kui liiv - terad jäävad jalatsi ja jää vahele, tekib hõõrdumine ja pind jalgeall ei ole enam nii libe. Seda materjali võib puistada ka asfaldile, unikividele kui ka treppidele. Sarnaselt liivale jäävad kruusakividi teele ja need tuleb lume sulades harjaga kokku lükata.
“Jääsulataja», mille puhul on tegu spetsiaalse soolaga, kus naatriumi asemel kasutatakse magneesiumi. Kui jääsulataja ja jää omavahel kokku puutuvad, tekib eksotermiline reaktsioon, mille järel hakkab jääsulataja soojust eritama, sulatades sellega enda ümber oleva jää. Jääsulataja toimib kuni -32 kraadi juures. Seega sobib see Eesti kliimaga väga hästi. Miinuspooleks on aga see, et seda ei saa päris igale poole puistada. Pakendile on üldjuhul märgitud, et seda ei soovitata kasutada poorsetel tellistel, tsemendivuukidel ega paekivil. Päriselus tuleb olla ettevaatlik ka betoonpinna ja unikivi puhul.
Tegelikult sobib libedusetõrjeks kasutada igasuguseid väikeste graanulitega materjale, mis ei takista kõndida ja tekitavad hõõrdumise. Neid materjale saab ehituspoest vaadata ja otsida.
